KIK IN DER KOK

Kübersensuaalsuse festival
www.kikinderkok.ee
4/5 nov 2011 kinos Helios (Sauna tn)
Filmid, tegevuskunst, loengud & vestlused Sissepääs alates 18. eluaastast

1. päev - 4. nov

2. päev - 5. nov

Kik in der Koki programm ristab omavahel traditsioonilise kinokogemuse, galeriikülastuse ja veebis surfamise. Valik YouTube’i-antropoloogiat mässib vaataja seksuaalkäitumiste võrku, Helga Wretmani, Kiwa ja Sam Hancocksi esinemistel saab näha veidrate fetišite tegelikke mõjusid, Ryan Trecartini ja Wendy Vainity kunstivideoid vaadates võib proovile panna oma teadmiste ja sooidentiteedi piirid, lisaks avaneb võimalus seista silmitsi Zuma Talesi ja Billy Rennekampi „tee ise” stiilis 3Dpornograafia veidrustega, näha Jaapani soft-porno-muusikali „Underwater Love” ja heita pilk Indoneesia transseksuaalide kogukonnale Kiwa ja Terje Toomistu dokumentaalfilmis „Wariazone”.

Lisaks lühifilmidele vürtsitavad programmi antropoloogiale, sotsioloogiale, filmiteooriale ja kunstiajaloole keskenduvad loengud . Festival lõpeb peoga, kus teiste seas astuvad üles ka Chungin & the Strap-On Faggots (EE) ning electro-hip-hopi-legend Egyptian Lover (USA).

Ärge unustage läbi astuda ka AsterX-ist, liikuvast raamatupoest, kus saadaval hea valik kunstiraamatuid, ajakirju ja teoreetilisi väljaandeid seksuaalse eneseväljenduse ning -määratluse teemadel.

Sissejuhatuseks

Autor: Caridad Botella
Tõlge: Helina Koldek
Seksuaalsus ja tehnoloogia: igavene armulugu

Vaadakem tõele näkku ja tunnistagem meie seksuaalsus on virtuaalsega seotud. Näiteks fantaasiad on olematud fiktsionaalsed maailmad, kus me oleme muidu võimatute seksiseikluste peategelasteks. Ja mitte ainult seetõttu, et virtuaalsest reaalsusest sai 1990. aastatel haip või seetõttu, et on olemas paralleelne kübermaailm, kus meie kehastus saab häbeliku ja voorusliku asemel siivutu ning ekstravertne olla. Kes poleks kasutanud Internetti osalemaks mingis seksuaalses tegevuses? Kes ei peaks seda võimalikuks? Kes sellest ei fantaseeriks? Kuid kas me saame süüdistada tehnoloogiat selles, et ta muudab meid räpaseks? Tehnofoobidest lugejad süüdistavad Internetti, kuid mina väidan, et veebi sisestatud kired, fantaasiad ja kinnisideed on pelgalt inimeste igipõliste kalduvuste peegelduseks ja jätkuks, tehnoloogia on lihtsalt võimaldanud neil täielikult pinnale, või õigemini, küberruumi ujuda. Filmifestival Kik in der Kok uurib erinevaid viise, kuidas inimesed seksuaalsust väljendavad ja kuidas tehnoloogia seda mõjutab. Eelduse asemel, nagu johtuksid teatud ilmingud tehnoloogiast, kõrvutab festivali diskursus tänapäevaseid teemasid arhetüüpse inimloomusega. Võttes selle lähtekohaks, põhineb käesolev tekst ideel, et ühiskonna väärastamise asemel on tehnoloogilised arengud hoopis sillutanud teed indiviidi juba olemasoleva keeruka seksuaalsuse väljendamisele ja jagamisele.

Tehnoloogilised fantaasiad. Fantastiline tehnoloogia

Tehnoloogia kujundab maailma vastavalt meie soovidele; ta täidab meie unistused. Kui meie oma reaalsus ei ole meeldiv, konstrueerime unelma, fantaasiamaailma. Mitmeid sellekohaseid näiteid pakub kirjandus. Võtke kas või Pygmalioni müüt Ovidiuse „Metamorfoosides” (aastast 8 m.a.j.): mõttest Küprose litsakatele naistele õudunud Pygmalion voolib elevandiluust skulptuuri naisest, mis on nii täiuslik, et ta armub sellesse. Pärast palveid ja ohvreid Veenusele, voorusliku armastuse jumalannale, leidis Pygmalion koju jõudes, et tema soov on täidetud. Pygmalioni suudluse, eluhinguse abil ärkas käsitööna valminud tehisolend Galatea ellu. Veelgi enam, saksa gootikirjanik E. T. A. Hoffmann (1776–1822) kirjutas aastal 1816 loo „Liivamees” mehe ja robotnaise vahelisest armastusest. Õuduslugu kajastab 19. saj. vaimustust masinate ja mehhanismide vastu, mis võimaldab inimestel jumalat mängida (mõelge Frankensteini loo peale). Noor luuletaja Nathanael armub Olympiasse; kui mees soovib neiu kätt paluda, saab ta teada, kes tütarlaps tegelikult on: masin.

See selgitab ka, miks neiu ainsad rahulolu väljendavad sõnad olid „Ah! Ah!”. Need müüdid näitavad iha ja vajadust eemalduda maistest ning inimarmastusele kehtestatud piiridest, mis asendatakse tehislikkuse ja tehnoloogiaga. Veel ühe kirjandusliku näite sellest, kuidas tehnoloogia saab vahendajaks meie inimlike minade ja seksuaalihade vahel, leiame Aldous Huxley teosest „Hea uus ilm”. 1931. aastal kirjutatud romaanis kujutab Huxley (1894–1963) futuristlikku ühiskonda, kus inimesed on tõelistest seksuaalsuhetest võõrdunud ja seksiga tegeletakse masinlikult. Loomulikust sünnitusest ja armatsemisest on saanud inimkonna minevikust pärit primitiivne toiming. Kui mõtleme tänapäeva probleemidele, näiteks AIDS-ile või maailma ülerahvastumisele, ei tundugi Huxley stsenaarium nii kohatuna. Selle narratiivi vägagi tõelisteks realisatsioonideks on onlainkohtingud või Second Life’i sugused platvormid: nende kaudu väljendame oma virtuaalset identiteeti teistega suhtlemiseks. Selle düstoopilise fantaasia ülimaks realisatsiooniks võib pidada palju vaidlusi tekitanud singulaarsusliikumist. Raymond Kurzweili tehnokraatlik evolutsiooniteooria väidab, et inimest ületab kõrgem intellekt, mis tekib inimese ja tehnoloogia ühinemisel, nii et enam ei ole võimalik rääkida „lihtsalt inimesest”. Ka see on katse meie bioloogia piire ületada. Kas sellest saavadki alguse Huxley seksimasinad? Või olemegi sealmaal, kuid ei suuda oma praegust olukorda täpselt määratleda?

Identiteedi täiustumine:
meie paremad ja teised minad

Tehnoloogia pole mitte ainult meie kujutlusi vorminud, vaid on täitnud ka enesearenduse ja mingil määral ka meie seksuaalse identiteedi muutmise ning täiustamise eesmärki. Mõelge näiteks plastilise kirurgia peale. Plastilise ja kosmeetilise kirurgiaga lihtsate tehnikatega, näiteks viga saanud kõrvade korrigeerimisega, tegelesid teadaolevalt juba vanad roomlased ja egiptlased. Tänapäeval on aga kõik võimalik: tätoveeritud meik, näolõikused, Botox, rindade kohendamine, rasvaimu, peenise suurendamine ja soovahetusoperatsioonid on vaid mõned näited kehamuundamistest, mis aitavad meil järgida väliseid iluideaale või omaks võtta oma tõelist, varjatud identiteeti. Mõlemal juhul toimib plastiline kirurgia ideaalide elluviijana. Ühelt poolt on see justkui individuaalse mina väljendamine operatsiooni kaudu; teiselt poolt aga inimese soov oma näojooni vastavalt ühiskondlikele standarditele ümber vormides saavutada teatud anonüümsus. Sellisel juhul saame rääkida kaasaegsete hõimumaskide ja teiste atribuutide, nagu seda on näiteks pudelkõrvitsast valmistatud peenisekaitse koteka (või mõni muu käsitsi valmistatud tehisese), kasutamisest. Hõimumaske kasutati mehe tõelise identiteedi peitmiseks sümboolse vaimu, jumaluse vms identiteedi taha. Igal maskil olid erinevad omadused vastavalt sellele, mida oli vaja ellu kutsuda. Kas me mitte ei jätka sotsiaalsetele gruppidele omaste ajatute hõimupraktikate järgimist? Kas peaksime uskuma minasuse ja individualismi ideid?

Inimeste ühinemine masinatega ning hõimupraktikate alalhoidmine võib olla märk individualismi lõpust või vähemalt meie kaotatud usust sellesse.

Tehnoloogia eetika ja esteetika:
(anonüümne) ekshibitsionism

Kogu ülaltoodu põhineb sellel, kuidas ja mida inimesed veebi sisestavad või veebis edastavad. Internet on suurepärane platvorm ekshibitsionistlikule käitumisele; seda sellisel määral, et isegi psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud peaks oma vastava käitumise põhjuste alased teooriad uuesti üle vaatama. Valdkonnale omased sõnad, nagu kastreerimishirm, passiivsus, nauding sellest, et sind vaadatakse või teise seksuaalne objektistamine vajavad kübermaailmas, kus identiteedi tõelisus on küsitav, redigeerimist. Veebis toimivad sisupiirangud soosivad veelgi anonüümsemaid ekshibitsionismi vorme: süvenevat anonüümse ekshibitsionismi tendentsi illustreerivad klipid plastikülikondades kehadest või ilma näota tegutsevatest kehadest. Juba sellest ajast, kui ajaloolised avangardliikumised tegid kõik, et väikekodanlasi šokeerida, ei ole kunstiloomingule vaba väljenduse seisukohalt pea mingeid piire seatud. Onlainvideote edastamisplatvormid seevastu alluvad tsensuuripoliitikale, mis seisavad palju laiema vaatajaskonna tundlikkuse ja moraali huvide eest. Inimesed, kes laadivad üles erootilise või seksuaalse sisuga videoklippe, peavad järgima kindlaid koode ja toimima piiratud vabadusväljas, kui nad soovivad, et nende looming veebi üles jääks. Paljastavad või seksuaalselt avameelsed kujutised ei ole lubatud. Piire ületav sisu tuleb kodeerida selliselt, et vaataja peab vihjete mõistmiseks olema loominguline. See meenutab eetilist raamistikku, mida kunstnikud pidid vanasti järgima. Seega sisaldab tehnoloogia teatud eetikat, mis mõjutab inimeste veebis kuvandumise esteetikat.

Seksuaalsuse ja tehnoloogia vahel on armulugu, mis on sama vana kui tehnoloogia ise. Sedamööda, kuidas me järjest enam tehnoloogiasse süüvime, võib sellest loost sündida elukestev abielu. Utoopiast on asi kaugel, inimesed kasutavad tehnoloogiat – Internetti ja võimalust kiirelt videosid jagada – oma seksuaalsuse väljendamiseks niisama lihtsalt, nagu tegemist oleks kirjutamisega. Sellest on saanud osa meie visuaalkultuurist, nagu seda on ka loojad ja pealtvaatajad. Tänapäevast veebihullust võib pidada juba eelnevalt olemas olnud tehnoloogia kaudu seksuaalsuse kanaliseerimise tungi ülimaks realisatsiooniks. Keel ja kanalid on muutunud, kuid sõnum on endine: osa meie seksuaalsusest saab täielikuks virtuaalses, mittefüüsilises ruumis. Praegu saame me kõik selle nähtuse tunnistajateks olla ja selles osaleda. Kik in der Kok tähistab seda. Caridad Botella on Hispaania kunstiajaloolane, museoloog ja filmikriitik, kes elab ja töötab Amsterdamis. Ta on töötanud mitmetes Euroopa kunstiinstitutsioonides, sh Sotheby’s. Kik in der Kokile kirjutas Caridad artikli „Seksuaalsus ja tehnoloogia”.

Filmid

Seanss I

„Sibling Topics”
„P.opular S.ky (section ish)”
Ryan Trecartin (USA, 2009)

Ryan Trecartin on 30-aastane ameerika kunstnik ja filmilooja. Tema visuaalsusega üle külvatud videod uurivad tänapäeva noorte psüühikat, mida mõjutab igapäevase info gigabaididieet, ühiskondlik identiteedikapitalismi surve ning segadusseajav vabadus valida soorolle ja seksuaalsust. Trecartin segab New Yorgi gei-skene ekstravagantse esteetika ja onlainkohtingute maniakaalse mentaalsuse kokku lugudeks, mida pole ehk kõige lihtsam jälgida, kuid mis on kindlasti põnevad. Valmistuge ennenägematute proportsioonide ja dimensioonide ülekülluseks. „Kui veebil oleks Vaim, oleks Trecartin selle maapealne vahendaja. Loomulikult on tema kunst ärritav; kogu veeb tervikuna on ärritav ja sündsusetu ning halvimal juhul röövib see sündsuse kogu maailmalt. Trecartin on selle ära tabanud.” Blake Gopnik 2011

Seanss II

„Wariazone”
Kiwa & Terje Toomistu (EE, 2010)

„Wariazone” on Indoneesia sooülesuse fenomeni tutvustav dokumentaalfilm. Kunstsõnaga ‘waria’ (wanita – naine + pria – mees) tähistatakse mehest naiseks saanud transseksuaale, kes on maailma suurima moslemikogukonnaga riigi kultuurimustrites tuntud nähtus.

Seanss V

„Because We Are Visual”
Olivia Rochette ja Gerard-Jan Claes (BE, 2010)

Filmis „Because We Are Visual” süüvivad Olivia Rochette ja Gerard-Jan Claes avalike videopäevikute maailma. Internet ja võrgukommuunid kipuvad inimesi lähendama ja ühendama. Siiski näib üllatuslikult, et virtuaalne maailm seab rohkem kui kunagi varem videoblogijad silmitsi omaenese üksindusega. Dokumentaal võimaldab vaatajatel seda kaasaegset nähtust avastada ja keskendub kehakogemusele virtuaalses ruumis. Võrguallikatest kogutud visuaalsete materjalide abil loovad filmitegijad ainulaadse poeetilise reaalsuse, kus mõtted ja mured ühte sulavad.

Seanss VI

„Zuma: Tales of a Sexual Gladiator”
Sagèmonn ja Karynna (USA, 2006)

„Zuma: Tales of a Sexual Gladiator” on animeeritud täispikk 3D pornofilm, mille on valmistanud väike, poolamatöörlik animeeritud pornoga tegelev stuudio Pornotopia, mida veavad abikaasad Sagèmonn ja Karynna. Film räägib naisseksorjast-gladiaatorist, keda sunnitakse seksima kogu galaktika koletistega. Kui ta saab orgasmi, on ta võitluse kaotanud. Filmis on samavõrra tehnilisi vigu kui kollide genitaale, kuid kuidagi tabab see kõik siiski teatud spetsiifilist ajastut pornograafilise 3D-meelelahutuse arengu ja demokratiseerumise ajaloos. Tänu Photoshopile ja 3DMaxile võitis „Zuma” AVN-i auhinna 2006. aasta parima animafilmi kategoorias. Kestvus ~ 85min.

Lühifilmid

Seanss I & III

„YouTube’i antropoloogia 1 & 2” Katja Novitskova (EE)

Seksuaalse sisuga YouTube’i videote antropoloogiline kogumik.YouTube ja teised videote jagamiseks mõel- dud veebilehed soodustavad isiklikkust ja anonüümsust. YouTube võimaldab peaaegu piiramatult seksuaalset identiteeti ja seksuaalfantaasiaid väljendada. Selle tõttu, et platvormipõhine tsensuuripoliitika tegeleb vaid konkreetselt seksuaalse sisuga (paljastatud suguorganid, suguühe jne) videotega, jäävad tuhanded vähem avameelsed ja nüansirikkamad seksuaalse sisuga videod puutumata. Teisisõnu on YouTube fetišite ja kodukootud erootika fännide taevas. Kik in der Koki tiim esitleb ühe tunni pikkust kogumikku sadadest videotest, millest on koostatud dokumentaalne ja visuaalne rännak läbi tänapäevaste seksuaalsete suundumuste.

Seanss III

„An Internet Date w/ Sasha Grey”
Luke Gilford (USA, 2011)

Los Angelesest pärit noor kunstnik, kirjanik, režissöör ja fotograaf Luke Gilford annab Kik in der Kokile oma panuse väga lühikese videoga väga kuulsast pornotähest Sasha Greyst. Kuna neil ei olnud võimalik filmimiseks kohtuda, on video salvestatud Skype’i vahendusel.

Seanss III

Chris Cuminghami lühifilmid (USA/DE)

Chris on videokunstnik, kes asutas raha teenimise eesmärgil pornosaidi. Ta lõi uue žanri nimega nu-fetiš ja tekitas hipsterite meediamaastikul palju kära, luues lühikesi videosid, mis olid samaaegselt erootilised ja lihtsad. Enamikes neist astuvad üles noored naised, kes etendavad oma kõige veidramaid seksuaalfantaasiaid – peaaegu mitte kunagi ei ole kaasatud suguelundid, suguühe vms klassikaliselt seksiga seostatav. Tihti on aga näha tunduvalt haruldasemaid rituaale nagu õhupalli pähe tõmbamist või kassi kombel piima lakkumist. See, kuidas Chris oma töödes tüdrukuid kujutab, tõmbab ligi palju pornohuviliste pilke ning toob talle loodetavasti veidi raha sisse.

Seanss IV

„Billy Rennekamp’i Desktop Porno”
Billy Rennekamp ehk Ralph’s (USA)

Billy Rennekamp on noor New Yorgi kunstnik, kes kureeris aastal 2009 veidrat internetipõhist pornoajakirja Ralph’s vol. 01 ja organiseeris seejärel New Yorgis näituse „Immediate Release”. Meie festivali jaoks teeb Billy 20-minutilise salvestuse oma arvuti töölauast, kus ta vahetab lühiklippe eksootilistest seksuaalsetest videotest, mida ta veebist leidnud on. Tõenäoliselt saab ajakirja Ralph’s vol. 01 ka AsterX-i raamatupoest osta.

Seanss V

Wendy Vainity lühifilmide kogumik (AUS)

49-aastane kassiarmastajast vabavarasõltlane Wendy Vainity teeb lühikesi ja sürreaalseid 3D animatsioone, mis tegelevad tihti (virtuaalse) soo ja seksuaalsuse muutlikkusega, kaasates argiseid esemeid ja olukordi. Tal on YouTube’is aina täienev arhiiv ja mõned tema kõige avameelsemad videod kustutati hiljuti lehelt tsensuuri tõttu. Kik in der Kok esitleb kollektsiooni Wendy Vainity töödest, mis ületavad tavapäraseid ettekujutusi erootilisest animatsioonist – seda ülimalt loomingulise keskealise naise positsioonilt, kes end ise visuaalkunstnikuks ei pea.

Loengud, vestlused

Seanss I

Kiwa (EE)

„Keelatud pildid: Kuidas popkultuur vägistas veelkord Nabokovi väikese tüdruku” Pole just tavaline, et laen väärtkirjandusest omandab popkultuuris nii massiivse sümboolse mõõtme kui V. Nabokovi romaanist Lolita võetud peategelase nimi, tähistamaks seksualiseeritud süütust ja kaotatud paradiisi. Lolita fenomen märgib tõelist ihalimiiti, kus määratletakse tõrjutud kujutised, keelatud pildid, politiseeritud ihad ja represseeritud seksuaalsused.

Seanss III

„It’s not girly if I put ‘male’
in front of ‘lipstick’!”
Thijs Witty (NL)

Thijs Witty on kuraator, sõltumatu teadlane ning Amsterdami Ülikooli filmi- ja meediaosakonna lektor. Tema ettekanne räägib YouTube’i seksuaalsusest läbi make-up tutorial’ite, keskendudes selle peamistele konfliktidele nagu naiselikkus/mehelikkus, konsumerism/ kunst, kapitalism/tung. Mida tähendab ‘manscara’ või ‘man-fringe’?

Seanss IV

Kaisa Eiche ja Maria Rõhu (EE)

Kaisa Eiche ja Maria Rõhu esitavad akadeemiliselt flirtivat teksti, andmata kommunikatsiooniaktile fookust, tihkamata samas loovutada isiklikku jõupositsiooni. Kohtudes hetkeks akommunikatiivses dialoogis „Paljususele taandamise võlud”, hajuvad nad hiljem taas tolmuks laiali, sest ei tunne publiku nägudelt iseennast ära. Kaisa ja Maria elavad Tartus, on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis fotograafiat ja hetkel Tartu Ülikoolis semiootikat.

Pidu

Egyptian Lover (USA)

Muusik, laulja, produtsent ja DJ Egyptian Lover on üks legendaarsetest kaheksakümnendate Los Angelese electro-hip-hopi pioneeridest. Praegu 48-aastane Egyptian Lover (õige nimega Greg Broussard) tuuritab siiani klubides, festivalidel ja lavadel üle kogu maailma. Aastal 2008 tuuritas ta koos Briti Sri-Lanka superstaari M.I.A.-ga.

Chungin & the Strap-On Faggots (EE)

Eesti ainus glämmpungi bänd – parim laivis!

Tegevuskunst

Seanss IV

Helga Wretman (SWE/DE)

Helga on professionaalne kaskadöör, tantsija ja performance’i kunstnik. Ta hüppab traavivatelt hobustelt sõitvatele rongidele, ta on muusikalide koreograaf, astub üles muusikavideos ning tegeleb performance’i kunstiga, tehes tihti koostööd ka teistega. Viies läbi lihtsaid, kuid mõjusaid performance’eid iPhone’i, kiivrite ja tulega, uurib ta võrguühiskonna metafoore ning neis peituvaid lõkse. Helga on Berliini kunstirühmituse Aids-3D performance’ite juhtfiguur – ta astub üles alastusest vallatud küberajastu utoopilise naiskuju ja jumalannana. Kik in der Kokil ületab ta tühimiku reaalsuse ja virtuaalse fantaasia vahel.

Seanss V

„The Coming Community”
Sam Hancocks (AUS)

Sam Hancocks veebilehelt www.visual-aids.org on noor kunstnik ja loominguline blogija, kes tõlgib edukalt oma avastused ja lummad võrgufetišitest skulptuurideks, videoteks ja performance’iteks. „The Coming Community” on performance, kus on kasutatud ümber tehtud jopet, mida fetišikogukonna DownClub.neti liikme juhiste järgi suurendati ja täis topiti. Sam laenas hiiglasliku jope ja palus performance’ikunstnikul luua tantsutükk, mis põhineks fetišilehe tüüpilistel videotel. Tulemus on sürreaalne ja hüpnootiline. Kik in der Kokil esitab „The Coming Community’t” eesti kunstnik.

Raamatupood

Kik in der Koki ajaks tuleb spetsiaalse valikuga kohale rändraamatupood Asterisk. Laia reklaamilevita ja madalamat profiili hoidev, kuid samas kõige värskemaid lahendusi eksponeeriv rändraamatupood esitleb sellel korral spetsiaalselt selekteeritud valikut seksuaalsusest ja selle ümber keerlevast. Valikus on seksuaalsust analüüsiv kunstilooming ja subkultuurides möllav energia: Butt, Gentel Woman, Perfect Man, valik Amsterdami ajakirja Suck koopiatest, rohkelt pisikesi projekte ja kõike muud huvitavat.

Ja muuseas:
– Ralph’s (Billy Rennekamp)
– Meeting Andrea (eesti disaineri skännitud ja
tabloidformaati köidetud lõbutööline Amsterdamist)

Asteriski raamatupood on avatud kinos Helios 4/5 nov. 12:00–21:30

AsterXi toetab ka Kultuurkapital.
Varem toimunud Asteriskid:
http://www.asterisk.ee/